Chatham House’i reeglit kasutatakse kõikjal maailmas selleks, et võimaldada kohtumistel ühtaegu sõnavabadust kui ka konfidentsiaalsust. Kohtumisi võib kas protokollida või pidada Chatham House’i reegli järgi. Viimasel juhul lepitakse kõnelejatega kokku, et sõnavabaduse huvides on kasulik, kui kõnealune kohtumine või osa sellest oleks täielikult privaatne. Kui kohtumine või osa sellest toimub Chatham House’i reegli põhjal, on sellel osalenuil vaba voli kasutada neile avaldatud teavet ja seisukohti kahel tingimusel.
1. Avalikustada ei tohi ei kõneisikute ega ühegi teise kohtumisel osalenu identiteeti ega liikmelisust.
2. Avalikustada ei tohi, et informatsioon saadi just tollelt kohtumiselt.
Korduma kippuvad küsimused
K: Millal see reegel vastu võeti?
V: Vastu võeti 1927. aastal, täpsustati 1992. aastal.
K: Kas Chatham House’i reegel või Chatham House’i reeglid?
V: On üksainus reegel. Mitmuse kasutamine on viga.
K: Mis kasu on selle reegli kasutamisest?
V: See võimaldab inimesel võtta sõna eraisikuna ning väljendada seisukohti, mis ei pruugi ühtida tema organisatsiooni omadega. Seega soodustab see vaba keskustelu. Inimesed tunnevad end üldiselt vabamalt, kui nad ei pea muretsema oma maine või selle pärast, mis juhtub siis, kui neid avalikult tsiteeritakse.
K: Kuidas tagatakse selle reegli täitmist?
V: Reeglit kasutav organisatsioon võib reeglit rikkunud liiget distsiplinaarkorras karistada. Mitte kõik reeglit kasutavad organisatsioonid ei pruugi sanktsioone. Reegli järgimine sõltub sel juhul sellest, kuivõrd seda peetakse moraalselt siduvaks.
K: Kas seda reeglit kasutatakse poliitiliste organisatsioonide kõigi kohtumiste puhul?
V: Ei. Küll aga on tavaks, et vaid mõned kindlad partei vanemliikmed saavad volituse avaldada ajakirjandusele infot erakonna koosolekute kohta. Sageli on suurtel koosolekutel või korralistel üldkoosolekutel arutelud avalikuma iseloomuga. Konfidentsiaalsus rakendub aga juhtkonna koosolekutele, kampaania kavandamise koosolekutele, koosolekutele, kus arutatakse teoksil olevaid ettevõtmisi, samuti kohtumistele, mille teema on muul moel poliitiliselt delikaatne. Sageli on mõistlik rakendada reeglit siis, kui külla on kutsutud mõni vastuolulisi tundeid tekitav külalisesineja (näiteks mõni poliitik), et ta saaks rääkida avameelselt.
K: Kes tänapäeval seda reeglit rakendab?
V: Seda kasutatavad kogu maailma poliitilised ühendused, valitsused, äriühingud, samuti teadusorganisatsioonid.
Ajalooline taust
Chatham House’i reegli töötas välja sõltumatu organisatsioon Kuninglik Rahvusvaheliste Suhete Instituut, mis edendab teadustööd ja arutelu rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Et instituut paikneb Londoni südalinnas 18. sajandist pärinevas Chatham House’is, tuntakse seda ka selle nime all. Chatham House’is on elanud kolm Suurbritannia peaministrit, nende seas ka Chathami krahv William Pitt vanem, kes oli peaminister aastail 1766–1768. Instituut rajati 1920. aastal, sai Chatham House’i kingituseks 1923. aastal ning lõi Chatham House’i reegli 1927. aastal.
Kes oli Chathami krahv? William Pitt vanem oli viig, kes Suurbritannia kaubandushuvide edendamise nimel toetas tulihingeliselt sõda teiste imperialistlike riikide vastu. Mõned omistavad talle Briti impeeriumi loomise, kuid sõjakulude täielik ignoreerimine läks talle maksma poliitilise toetuse kadumise nii kodu- kui ka välismaal. Chathami krahvi valitsus lõi tingimused Ameerika iseseisvuspüüdluste tekkeks. Tema poeg William Pitt noorem oli aga hoopis toori. Pitt noorem olevat poliitilisi ambitsioone ilmutanud juba seitsmeaastasena. 24-aastasena sai temast Suurbritannia noorim peaminister ning vastupidiselt ennustustele pidas ta ametis vastu 17 aastat. Ta oli peaminister aastail 1783–1801 ja 1804–1806. Peaministrina pooldas Pitt parlamendi reformimist, et hoida ära altkäemaksuvõtmist, samuti monarhia mõjuvõimu vähendavaid reforme. Ta toetas ka riigivõla kahandamist ning töötas vabakaubanduse kehtestamise nimel. William Pitt noorem suri 46-aastasena, olles pühendanud poliitikale peaaegu terve oma elu.